Lii Laanoja #262 (KOV2013)

Olen elanud ja töötanud Tartus aastast 1991. Tartu on alati minu lemmikkoht olnud. Ja mitte ainult koha pärast, vaid inimeste pärast. Inimesed on need, kes loovad Tartule omase hea õhkkonna.

Kuna töötan juba 12 aastat vaimupuuetega inimestega, siis näen, kuidas selles valdkonnas töötavad inimesed ja meie õpilaste vanemad kuluvad kiirelt nii vaimselt kui füüsiliselt. Soovin, et linn ja meditsiinisüsteem ei märkaks neid inimesi alles siis, kui häda on käes, vaid ka ennetavalt pakuks abistavaid lahendusi.

Ka pean oluliseks laste tulevikku ja tahan, et ka neil lastel oleks võimalusi, kel pole selja taga toetavat peret.

Rääkides kohast -- Tartu on armas väike puust linn, kohati küll mitte nii väike, aga loodan, et tema armsus jääb alles ja inimesed aksepteerivad järjest rohkem selle linna eripära ning üheskoos ja linna abiga muudavad keskonna senisest elamisväärsemaks.

Olen sündinud väikelinnas Põlvas, kodus on mul kolm last, kes armastavad väga oma kodukanti ja teavad päris hästi Karlova lugusid. Olen õppinud füsioteraapiat, lõpetanud ka psühhoteraapia alavormi mänguteraapia.

Minu ainuke natuke poliitiliselt laetud tegevus oli eelmisel aastal võitlus Anne noortekeskuse eest, milles ma vaikselt osalesin, sest arvan, et just sellised noortekeskused toetavad probleemsete perede lapsi ja aitavad teistsugustel (puuetega, eriti vaimupuuetega) lastel integreeruda tavaühiskonda. Ma arvan, et me peame lõpetama teistsuguste inimeste pelga tolereerimise ja hakkama neid aksepteerima ühiskonna täisväärtusliku osana.

E-post:
liilaanoja@gmail.com