Kaasamise needus Tartu linnas

Käisime Jüri-Ott Salmi ja Jüri Ginteriga linna avalike suhete osakonnas küsimas-kuulamas, kuhu on jõudnud Tartu pingutused kaasamise vallas pärast kaasamiskomisjoni ettepanekute kinnitamist linnavolikogu poolt 2015. aasta veebruaris. Üldine diagnoos on, et kaasamisega tegeldakse Tartus jätkuvalt süsteemitult, komisjoni ettepanekute suhtes pole ametlikku seisukohta võetud, kaasamisega tegelemiseks puudub poliitiline otsus ja sellest tulenev ressurss, mistõttu tegeleb linn kaasamisega omatahtsi, läbipaistmatult ning kodanikuühiskonda partnerina protsessi kaasamata, ka on informaalse protsessi raames kodanikuühiskonnal keeruline enda kaasamist nõuda.

Fragment kaasamisjuhise trükiversioonist

Taustaks niipalju, et volikogu tegi kaasava linnajuhtimise ajutisele komisjonile ülesandeks "välja töötada 20. novembriks 2014. a Tartu kaasava linnajuhtimise tegevuskava", komisjoni tegevuse tulemusena aga tegevuskava koostada ei suudetud, mistõttu esitati töö tulemusena esialgu "Ettepanekud kaasava linnajuhtimise korraldamiseks", mille kohta pidi linnavalitsus edastama volikogule oma seisukohad volikogu hääletuse järgi 11. juuniks 2015. Seejärel võinuks jätkuda töö kaasava linnajuhtimise tegevuskavaga, kuid nii see pole läinud.

Linnavalitsus ei pidanud tähtajast kinni ja pole moodustatud ka nõutud töörühma ettepanekute edasise arutamise tarvis: "Komisjon näeb, et linnavolikogu ja -valitsus tegutsevad edasi toodud ettepanekute elluviimisel, moodustades selleks töörühma, kuhu kuuluvad linnavolikogu, linnavalitsuse ja kodanikeühenduste esindajad ning väliseksperdid."

Ainuke komisjoni ettepanekutega otsest kokkupuudet omav algatus on e-Riigi Akadeemia poolt Avatud Valitsemise Partnerluse (AVP) programmi raames koostatud "Tartu linna avatud valitsemise tegevuskava" mustand 1. juunist 2015[1], mille suhtes pole võtnud seisukohta ei linnavolikogu ega linnavalitsus: "Käesolev dokument esitatakse ka Tartu linnavolikogule vastusena volikogus tegutsenud kaasava linnajuhtimise komisjoni ettepanekutele kaasamistegevuste planeerimiseks Tartu linnas."

Kuigi Tartu linn oli AVP kohalike omavalitsuste projekti üks peamisi partnereid, on linn jätnud oma rolli selles partnerluses täitmata ega ole pööranud tegevusteks ei kaasamiskomisjoni ettepanekuid ega võtnud edasi arendada AVP poolt koostatud tegevuskava mustandit.

Olukord kaasamise korraldusega on sisuliselt sama, mis enne kaasamiskomisjoni loomist, sest linn peab jätkuvalt paremaks tegeleda kaasamisega ilma kodanikuühiskonda kaasamata ning protsessile ametlikku käiku andmata. Kaasamisega seotud tegevuste informaalne korraldus jätab kodanikuühiskonna paluja rolli: komisjonides, volikogus ja jätkuüritustel läbiarutatud kaasamise definitsioonid ning valminud dokumentides rõhutatud koostöö ning partnerlus on jätkuvalt kontseptsioonid, mis on linnale üllatavad ning nende nõudmine paneb ülekurnatud linnaametnikud automaatselt kaitsepositsioonile.

Seejuures on linn siiski omasoodu dokumentides mainitud asjadega tegelenud. Anname neist lühida ülevaate.

Fragment kaasamisjuhise trükiversioonist

Esiteks on linn saanud valmis kaasamise hea tava mustandiga, mida on seni siiski arutatud ainult linnaametnikega ja mille kujundatud versiooni meile ka lahkesti näidati (siinses postituses äratoodud pildid on sealt pärit). Meie jaoks oli üllatav, et kaasamise tava peetakse millekski, mida linn oma äranägemise järgi koostab ja kuhu ei kaasata kaasatavaid endid, st kodenikuühiskonda, kuigi sellessamas juhendis on nende endi poolt rasvases kirjas ära toodud "kaasa esimesel võimalusel". Õnneks võeti meie vastav kriitika suhteliselt omaks ning kinnitati, et seda tava arutatakse edaspidi ka kaasatavatega, kuigi jäi mulje, et vajadus selleks tuli linnale ootamatult. Dokumendi mustandiga võib tutvuda siin:

Dokumendi kohta üteldi samas, et see pole lõplikult valmis ja on dünaamiline. Kas see dünaamilisus hoolimata oma ebadünaamilisest algusest reaalsuseks saab, seda näeme edaspidi, tegelikult võiks selline dokument olla ju lisaks oodatavatele ametlikele aruteluringidele linnaosaseltside jm kodanikuühiskonna esindajatega pidevalt ettepanekutele avatud digiosaluse vahendeid kasutades, mille katsetamist on linn samuti eri dokumentides lubanud.

Kohtumisel sai kõige eelneva taustal kokku lepitud, et linnavalitsus viib linnas tegutsevate kodanikeühendustega läbi kokkusaamise, kus räägitakse läbi kaasamisega seonduv, kogutakse tagasisidet ülalnimetatud juhendile ja leitakse loodetavasti üksmeel linnas koostoimetamiseks.

Jüri-Ott Salm: Linnavalitsus vajab "veidi" remonti. Ühe teemana vajab uuenduskuuri suhtlemise korraldus linnavalitsuse ja linnas tegutsevate seltside vahel ning linnakodanike vahel laiemalt. Näiteks — kui linnas on juba kokku tulnud asumiseltside ümarlaud, siis oleks loomulik, et linnavalitsus ja ka volikogu loovad nendega ühenduse ning arutlevad enne strateegiliste dokumentide (näiteks linna üldplaneering või eelarvestrateegia) volikokku saatmist või avalikustamist ka nendega  need dokumendid läbi. Senine seltside sisend üldplaneeringutesse näitab, et selline teguviis aitaks olulisel määral tõsta selliste linnaelu puudutavate juhiste kvalitatiivset taset, sh oleks volikogul juba esimeses otsustamise ringis võimalus hinnata avalikustamisele minevate dokumentide võimalikke kitsaskohti ning proovida neile lahendusi leida. Teine suurem teema on see, kuidas linnavalitsus avalikke teenuseid osutab, sh tekitab avaandmeid, mille alusel linnakodanikud saavad märksa üksikasjalikuma pildi linna otsuste kujunemisest või otsustest, mis puudutavad näiteks mingit väga väikest Tartu geograafilist punkti XY või siis linna eelarve kujunemist. Siin peab ka volikogu endale tuhka pähe raputama — oleme küll küsinud, millal uus linnaveeb valmib, kuid me ei ole osanud küsida või nõuda, milline on Tartu linna erinevate teenuste standardid ja mis kujul need peaks näiteks avaliku infona olema kergesti leitavad. Üheks näiteks siin on, kuivõrd ebaproportsionaalselt tegeleb linnavalitsus nn "kaasava" eelarve menetlusega, mis moodustab üksnes 0,1% linnaeelarvest — ülejäänud 99,9% eelarve sisuline kajastamine on sellega võrreldes pea olematu. Siit edasi aga jõuame veel sügavama probleemi või väljakutseni — kui teenuste osutamise standardid on ebaselged, siis on ka väga raske kui mitte võimatu teha ettepanekuid ja otsustada volikogus linnaeelarve kujundamisel ühe või teise valdkonna kasuks või kahjuks, sest me ei tea, mis on näiteks miinimumtase mingi teenuse osutamisel ja mis on selle hind. Omakorda aga on linn jännis, sest ka riigilt ei saa nõuda rahastust juurde, kui teenusestandardid on nõnda udused.

Ühe olulise liinina rõhutati kohtumisel veel, et Tartu osaleb Interactive Cities projektis, mis toimub Euroopa Linnade arengukööstöö programmi URBACT raames ja selle eesmärgiks on tervikliku linnalise arengu toetamine. Tartu eesmärgid selles projektis olevat eelkõige seotud turismiga — ja natuke tausta uurides tundub, et ka tervisega — lisaks kinnitati, et Tartu on selles programmis mõnevõrra erandlik, sest tegeldakse digiosalusega, iseäranis seoses planeeringute ja linnaeelarvega. Viimane väide projekti kodulehte sirvides siiski kinnitust ei leia, samas pole ka sellesse välisprojekti kaasatud neid inimesi kodanikuühiskonnast, kes linnakogukondades reaalselt interaktsiooniga tegelevad.

See toob üles küsimuse, mis on üldse Tartu roll sellistes algatustes, nt 300 000 euro mahus saadud toetus eCitizen 2.0 projekti raames ei toonud erilist edasiminekut "kodanike kaasamisel ja selle arendamisel läbi IT-süsteemide", mis oli projekti ametlik eesmärk ja mida 2011. aastal ka laialt välja reklaamiti.

Digitaalse kaasamise vallas on Tartu pigem olnud edutu, seejuures on SmartEnCity ehk "smartovkade" projekt veidi lootustandvam (kuigi peab pooleli oleva projektina oma edukust alles tõendama), aga seda peamiselt ehk just selle tõttu, et tegeldakse peamiselt hoonete soojustamise ja ventilatsioonisüsteemidega, milles on Eestis vähemalt mingisugunegi kogemus.

Kuigi ka targa linnaosa infopäeva järelarutelusel Loodusmajas selgus, et Telia on sõltumata algsetest reklaamslaididest projektis oma nutikodu kavatsused pigem maha matnud, ventilatsiooni- ja nullenergia süsteemide projekteerijate ja linna vaheline suhtlus oli toona pidamata ning probleeme projekteerimistingimuste arusaadavuse ja standarditega küllaga. Ka on endiselt lahtine, et kes ja kuidas hakkab nutikate nullenergiamajade infosüsteeme haldama, kas see toimub tsentraliseeritult või on siin võimalus korteriühistutel oma andmeid ise hallata, kuidas tagatakse sensoritega kogutud elutegevuse andmete privaatsus, maandatakse vastavad riskid ning kuidas omakorda toimub selle raames kogutud keskkonnahoiu ja energiasäästu mõttes oluliste andmete avalikku kasutusse suunamine.

Õnneks oli sellest kõigest vähemalt esialgsel tasemel juttu ja projektis on vähemalt mõned vastutustundlikud partnerid, kelle osalusel ehk suuremad prohmakad ära hoitakse.

Tegelikult sai 2009. käima lükatud eCitizen 2.0 projektist alguse nii praegu linna poolt esitatud kaasamise hea tava dokument (linn küll osutas enne 2012. aastat peetud ja kodanikuühiskonna boikotiga lõppenud kaasamissessioonidele kui sisendile hea tava läbiarutamisel kodanikuühiskonnaga) kui ka linnaveebi arendamise saaga, mille esimesed jäljed pärinevad kuskilt 2012. aasta juunist, kui hakkas mingit kuju võtma selle lähteülesande tellimine.

Dokumendiregistri otsing töötab, nagu jumal juhatab

Nii on linna jaoks olulise saavutusena esialgse kuju saanud linna uus veebileht, millele on kulutatud juba 2012. aastast sadu tuhanedeid eurosid, aga siiani pole jõutud päriselt töötava tulemuseni, puudujäägid plaanitakse parandada järgmises arendusetapis, seniks on veeb eelkõige eestikeelne, ei tööta otsing dokumendiregistris, puudub terviklik menüüloogika, kontaktid pole esitatud arusaadavalt — kui mainida olulisemaid linna enda poolt tunnistatud puudujääke.

Kuigi korduvalt on räägitud kodulehe sisu personaliseerimisest, sj oma kodu- vm paika puudutava info eraldi tellimisest, siis selles vallas jäid linna vastused segaseks, mingeid asukohaga seotud personaliseerimise asju olevat võimalik teha (nt uudiste vallas), aga kõik seisvat samas infosüsteemide mitte varem kui 2018. aastasse suunatud arendustööde taga, mis omakorda seisavad avalike teenuste kaardistamise taga, millega loodetakse lõpule jõuda 2017. aasta hilissuvel. See pole aga ilmselgelt adekvaatne positsioon, geograafiliseks personaliseerimiseks piisab aadresside vm kohanimede esinemisest andmetes ning vastavast küllalt lihtsast esituskihist. Loodetavasti võetakse sellega tegelemine siiski millalgi lähiajal ette. Ka tehti veebi puudustav kaardistamine osakondade ja nende pakutavate teenuste tasemel ära 2014. aastal valminud veebistrateegia raames, seega ei tohiks seista sellised arendustööd täiendava uurimistöö taga.

Märt Põder: Kahjuks on paralleelsest kasutusest eemaldatud ka eelmine versioon kodulehest, mis võimaldas vähemalt dokumendiregistris otsinguid teha. Põhimõtteline jama on see, et ei vana ega uus koduleht ei tunnista püsilingi kontseptsiooni, mis tähendab et katki on viited linna lehekülgedele väljastpoolt linna veebi, aga ka linna veebi siseselt, sj ametlikes volikogu, linnavalitsuse ja komisjoni dokuementides. See muudab linnas toimuva ajaloolise jälgimise taas raskemaks, linna digitaalne ajalugu hävitatakse suht süüdimatult. Me tegime küll kaasamiskomisjonis 10 legendaarset ettepanekut digiosaluse arenduseks, mis olid otseselt kaasamiskomisjoni rida, aga korduvalt sai rõhutatud nii veebistrateegiat koostanud analüütikule kui linnaametnikele tänapäevase veebi üldisi standardeid, mis on määratletud mh riigi veebide koosvõime raamistikus või W3C jt rahvusvaheliste veebi- ja laiemalt kasutajaliidese disainimise standardeid loovate organisatsioonide heade praktikate juhistes. Nendest ei tundu aga ei linn ega arendaja vähimalgi määral teadlik olevat, kuigi neist esimese järgimine peaks olema samas neile seadusega kohustuslik, samamoodi nagu avaandmete kataloogi pakkuminegi. Minu jaoks on ka segane, kas ja kuidas valminud koduleht seondub varasemate lähteülesannete, strateegiate, navigatsioonimudelite kasutajatestide, prototüüpide jmt dokumentidega, mis pidid uuele veebile kindla aluse looma. Praegu tundub, et sama hästi oleks võinud uut veebi lihtsalt nullist tegema hakata ja ilmselt oleks niimoodi ka tulemus parem, samas jätkab linn riigihanke tulemusel samade partneritega, kes pole suutnud oma ülesandeid adekvaatselt täita. Arvestades kodulehe saaga ulatumist otsapidi 2009. aastasse ja sellele järgnevat poole tosina aasta pikkust kurbmängu pole ka praeguseks selge, kas linnal on üldse pädevus sellisteks arendustöödeks, sh nende tellimiseks, läbiviimiseks ja vastuvõtmiseks.

Linnal on hetkel plaanitud seoses kodulehega järgmised arendustööd (pole ammendav ega prioriteetsuse järjekorras, see on lihtsalt info, mille alusel saada aimu sellest, mis mõistetes linnas üldse neist arendustest mõteldakse):

1) Laatadele registreerumise ja registreerujate haldamise moodul
2) Dokumendiregistri kuvamise täiendused ja arendused
3) Kodulehel olevate sisulehtede prinditavaks tegemine
4) RSS uudiste voog
5) Volikogu istungite vaade kodulehele
6) Kasutusmugavuse parandamine administraatori vaates
7) Neljanda taseme menüü loogika välja kujundamine
8) Tartu tunnustab andmekogu kodulehele toomine ja tulevikus selle haldamine
9) Tartu uurimustööde register – andmekogu kodulehele toomine ja hallatavaks tegemine
10) Kalendri ja kalendrisündmusele registreerumise täiendused
11) Valdkonna kategooriate uudiste ja kalendrisündmuste seostamine
12) 1789 ja ametnik vastab vaadete arendused
13) Vaegnägijate vaade mobiilile
14) Videogalerii
15) Kontaktivaate korrastamine
16) Pollide ja küsitluste vaadete täiendused
17) Uus kujundus autentimisemoodulile pass

Kui tulla nüüd lõpuks tagasi küsimuse juurde, mis on Tartu roll rahvusvahelistes linnalise arengu projektides, siis seekord panustatakse taas kaasamisprobleemide lahendamisele Interactive Cities projekti raames. Nii on plaanis arutada 2018. aastal kodanikuühiskonnaga uuesti läbi kaasamise praktikad ja koostada arvamusliidrite ning kodanikeühendustega läbi vastav tegevuskava, soovitakse taas alustada linna protsesside kujundamist interaktiivsemaks, lahendada avatud linnaeelarve ja strateegilistele dokumentide koostamisel osalemise probleemid jmt.

Selleks tarvis panustatakse väliskoostööle ja sellega kaasnevale rahastusele. Kui mõtelda sellise probleemilahenduse anatoomiale, siis esiteks lükatakse sellega mingis mõttes probleem oma vastutusalast ära, välisprojekti eest määratakse keegi vastutama, kes siis suhteliselt sõltumatult linna igapäevastest tegevustest ja praktikatest osaleb ning täidab projektis seatud eesmärke. See tähendab, et linna enda institutsioonides ei teki algatusega tugevat seotust, projekti käigus loodud teadmus ei akumuleeru igapäevastes praktikates. Kaasamise ülekandmine linna välissuhtluse projektiks ei vii seda aga eemale mitte ainult linna enda institutsioonidest, vaid ka aktiivsest kodanikkonnast, st nendest, keda soovitakse linna protsessidesse rohkem osalema ja kaasa rääkima.

Nii on see olnud linna kohalikus partnerluses e-Riigi Akadeemiaga, meie rohujuurealgatuse tuules loodud kaasamiskomisjoniga, aga veelgi enam välisprojektide puhul, mille silmapaistvamaks väljenduseks on abilinnapeade jm funktsionäride sotsmeedia hõiked konverentsidelt: "Kus räägitakse nutilinnast, seal on ka Tartu alati kohal!" Aga kuidas on selles protsessis kohal kodanikuühiskond? Selles mõttes on seni edukaimaks kaasamise näiteks hoopis Vabakunna korraldatud linnarahva volikogueelsed koosolekud, kus toodi linna probleemid kodanikuaktivistide ringidesse kohale. Sealt sai tegelikult olulise sisendi nii linna veebistrateegia kui kaasava eelarvemenetluse projekt. Kahjuks pole aga kodanikuühiskonna ettepanekuid suudetud ellu viia ega isegi mitte tagasisidestada ning see kaotab kaasamise arendamisest tegelikult selle sisu.

Kui järjekindlalt süvendatud kuristikku kodanikuühiskonna ja linnavõimu vahel tahta lahendada, siis peaks ilmselt tegema täpselt vastupidi, st delegeerima kaasamise arendamise eelkõige kaasatavad endid ning linna poolt protsessi pigem jälgima ning sellest õppima, linn peaks jõudma selleni, et ollakse avatud partnerina kohal linna kogukondades, mis peaks saama linnaga ilma institutsionaalse surutise ja poliitiliste filtriteta suhtlusse astuda. Seni on aga linnal jätkuvalt tunne, et keegi teine ei tea neist paremini, mida tuleb teha ja kuidas, aga see teadlikkus on korduvalt tõendanud oma illusoorsust.

Märt Põder: Mul on selle kohta kaks näidet. Esiteks seoses avaandmetega, mida oli linnal kohustus pakkuda tegelikult küll kõigi andmekogude, aga iseäranis uute andmekogude või arendusprojektide raames juba aastast 2015. Korraldasin 2016. aasta alguses avaandmete päeva raames arutelu, et pakkuda linnale sissevaadet sellesse, mida andmete avaldamise kogukonnad tahavad ja oleks suutelised tegema, kuid linna seisukohaks jäi, et enne 2018. aastat selles vallas midagi ette ei võeta. Kordasin üritust uuesti 2017. aastal ning kutsusin linna osalema, kuid linn ei tundnud kogukonnaga suhtlemise vastu huvi. Olen teinud korduvalt linnale ettepaneku osaleda 500 000 euro mahus pakutavas toetusvoorus, et tegeleda nii avaandmetega kui ka nende korduvalt mainitud eelarve visualiseerimise jm interaktiivse osaluse projektidega, kuid tagasiside on olnud vaenulikust kuni ebalevana. Linnas puudub ilmselt valdkonna suhtes arusaamine, huvi ja pädevus. Minu lubadus aidata projektitaotlust koostada ning tuua sisse vastavat pädevust Open Knowledge jt organisatsioonidest pole linnas samuti huvi äratanud. Teiseks osalesin Tartus toimunud avaandmete häkatonil Open Tartu projektiga, mis sai seal auhinna ning oli tegelikult ainus projekt, mis kasutas ära avalikult kättesaadavaid andmekogusid, antud juhul siis Tartu linna dokumendiregistrit (mida linnasekretär 2016. aastal ekslikult avaandmetega seostas). Osalesime koos kaasamiskomisjoni omaaegse aseesimees Gea Kangilaskiga (mis on tema kui Tartu võimukoalitsiooni kuuluva erakonna liikme ja kaasamiskomisjoni aseesimehe tagasivaatav seisukoht selle komisjoni tegevusele, seda peate talt ise küsima) selle projekti edasiarendusega ühtlasi Ultrahacki läbi aasta kestval turniiril Helsingis, kus pääsesime finaali. Minuga võtavad siiani ühendust avaandmete arendajad ja aktivistid Helsingist, mis on meie regioonis avaandmete valla vankumatu liider, ja uurivad, kuhu see projekt on praeguseks arenenud, samas piirdus Tartu linna huvi seda kui maineprojekti toetada ootamatu keeldumisega hüvitada mulle 60 euro ulatuses sõidukulusid Helsingisse ja tagasi. Kusjuures varem on linn minu kui linnavolikogu töötaja sarnaseid lähetusi toetanud. Tundub, et kaasamine ilma kaasatavateta on linnas standardiks ja kui on soov linna jaoks midagi ära teha, siis seda võetakse rünnakuna. Mainimata seda, et Open Tartu projektiga taotletav täiendus linna otsustusprotsessidesse on üks järjekordne täitmata lubadus kehtivas koalitsioonileppes. Ise ei tee ja teistel ka ei lase!

[1] https://issuu.com/e-governanceacademy/docs/avp_tartu_linna_avatud_valits...