Kuidas vähendada Tartu ökoloogilist jalajälge?

Ökoloogiline jalajälg annab meile ettekujutuse, kui suurt maa-ala on vaja inimese toimetamise ja sellega seotud asjade tekkimiseks, kasutamiseks ning käitlemiseks. Mõõtühikuks on globaalhektar inimese kohta aastas ja kõigi inimeste vahel jagatuna jätkuks praeguste arvutuste kohaselt planeedist Maa igaühele 1,8 hektarit.

Jüri-Ott volikokku!Eestis elavatele inimestele kulub aga maad ligikaudu 7,9 hektarit ehk kui kõik maailma inimesed elaksid meie moodi, vajaksime rohkem kui nelja Maad. Arvutasin transpordi, eluaseme- ja tarbimisvajaduste järgi omaenda jalajälje suuruseks 4 globaalhektarit aastas. Kui aga toimetada pelgalt Eesti piirides siinse rahvaga, on meil siiski veel puhvrit – Eesti maismaa (eelkõige tema märgalad, metsa- ja põllumaad) võimaldab siinsel elanikul kasutada 9 globaalhektarit maad aastas.

Kuid nii tarbimisel kui ka reostusel on omadus levida, tundmata riigipiire ja Maa taluvusvõimet. Jättes selle tähelepanuta ja toimetades vaid Eesti või muu riigi piires, võib inimene oma tegevustega jõuda väga kergesti kriitilise piirini, kus reostus keerab Maa ökosüsteemi pea peale ja selle jätkuks ahenevad lõpuks ka tema enda tarbimisvõimalused.

Mina ja paljud teised ei soovi olla tunnistajaks, kui me kas teadlikult või seda teadvustamata ökosüsteemide hävimisele kaasa aitame. Ökoloogilise jalajälje järjepidev mõõtmine ja selle vähendamiseks vajalikud sammud on üheks võimaluseks, et hoida kontrolli all meie tegevuste mõju.

Et mitte jääda liiga abstraktseks, toon näite Inglismaalt. Walesis paiknev 307 400 elanikuga Cardiffi linn hindas 2005. a oma elanike ökoloogilise jalajälje suuruseks 5,59 globaalhektarit inimese kohta. Arvutus andis ka tulemuseks, et Cardiff vajas kasutatud ressursside tarbimiseks endast 125 korda suuremat maa-ala. Jalajäljest suurema osa võtsid enda alla toit ja jook (24%), energia ja transport (kumbki 18%) ning taristu, eelkõige hooned (16%).

Eesmärgiga vähendada söömise ja joomisega seotud ökoloogilist jalajälge algatati tegevusi kohaliku puhta mahetoidu kasutuse suurendamiseks ja leiti, et ühtlasi aidatakse kaasa ka sealses piirkonnas töökohtade loomisele. Samuti hakati pöörama enim tähelepanu ühistranspordi arendusele, sest vaid 10% kogu linnaelanike liikumisest tehti busside või jalgratastega, selle osakaalu suurendamisel on aga oluline osa jalajälje vähenemisel.

Hoonestu puhul pandi rohkem rõhku energiasäästule (ja kulude kokkuhoiule), materjalidele ja nende keskkonnamõjude vähendamisele. Näiteks puitehitiste, sh kortermajade rajamine on kordi keskkonnasäästlikum võrreldes tavapäraste energiamahukate materjalidega (näiteks tsement). Tulemus ei avaldu üksnes energiasäästlikkuses, vaid ka nüüdisaegse ja keskkonnasäästlikuma linnakeskkonna loomises ning puitehitusalaste teadmiste ja toodete ekspordipotentsiaali suurendamises. Ka Rootsis on suuremate puitehitiste rajamisega juba algust tehtud, vt www.trastad2012.se/, miks mitte siis ka Eestis ja Tartus, kust Põhjariikidesse müüakse järjest rohkem puidust moodulmaju. Edaspidi avaliku raha eest rajatavate hoonete planeerimisel tuleb läbi kaaluda võimalus nende ehitamiseks kohalikust taastuvmaterjalist – puidust. Rootsi näitel ei pruugi puitmajad olla suhteliselt väikesed Supilinna elamud, vaid neid on isegi 8-korruselisi.

Kui käsitleda linnasisest transporti, peaksime hindama, millised on linnaelanike võimalused jala, jalgrattaga või bussiga jõuda nendele vajalikesse kohtadesse ning vältida planeeringuid, mis vaid suurendaksid linlaste vajadust sõita Tartu ühest äärest teiseni ja suurendada autokasutust. Leian, et kultuurilinnaku rajamine Raadile või äripindade intensiivne rajamine Ränilinna selle asemel, et rõhku panna kõiki keskele toova südalinna arendusse, pigem suurendavad transpordi koormust, aja- ja kütusekulu, mida kokkuvõtvalt iseloomustaks ka ökoloogilise jalajälje paisumine. Vastasel korral muutub kesklinn läbisõiduhooviks ja me ei saa seda nimetada tasakaalustatud linnaarenguks.

Selleks, et Tartu linna ökoloogiline jalajälg saaks arvutatud ja tegevused selle ohjamiseks määratletud, on juba mõndagi tehtud. Tartu Ülikool on valmis saanud ökoloogilise jalajälje kalkulaatori http://jalajalg.positium.ee/, samuti saab eeskuju võtta Cardiffi linnalt www.cardiff.gov.uk/sustainabledevelopment ja erialavõrgustikelt http://www.footprintnetwork.org. Ökoloogilist jalajälge arvutamata puudub meil üks konkreetne mõõdupuu kodulinna keskkonnamõjude vähendamiseks ja selle vähendamiseks ette võetavate tegevuste hindamiseks. Olukorra kestmajäämine ei ole heade mõtete ja ülikoolilinna vääriline.